Niisiis.
Esmalt sai külla kutsutud mängusõbrad ühest Kesk-Aasia riigist,
mille elanikud peavad mere nägemiseks ületama vähemalt kaks riigipiiri.
Selliseid riike maailmas palju pole.
Siis käisid mänguoskusi demonstreerimas vast ühe vanima
tsivilisatsioonipaiga elanikud, kes küsisid, et,
kui Kärdla meteoriidikraatri keskmesse puuritud 440 meetri
sügavusest kaevust ainult soolast vett tuleb, siis miks see sinna
puuritud on? Nohh, võibolla peitub seal vastus küsimusele, miks neil
kodus tihti janu on, nafta sa ju ei joo...
Järgmiseks imetlesid meite harva asustustihedusega ilusat
saarekest inimesed, kel endi kodusaarel on ruumi vaid 1500
ruutmeetri jagu näo kohta. Nagu silgud tünnis.
Kui tsivilisatsiooni sünnipaigast olime maailmarändureid juba kohanud,
siis lõpuks, peale piki läbirääkimisi, leidsid meid üles ka inimkonna hällilapsed.
Nagu kured, ühel jalal, seisid luidja rannas,
aga no pole meil see maapind nii kuum.
Liputamishooaja lõpetasid külalised, kes jätsid maha suure tuubi
elevandikondilondiüdiliimi. Ütlesid, et luud neil anda pole.
Ega ei taha kahh, las kõnnib parem ringi, kui vedeleb mu malenupukarbis.